INGLISE SETTER
NATTASET BLUE BATMAN
Batmani lugu



Written in September, 2001.



Hi!
So here I am - a long waited little Batman. They call me Pätu. Till this moment I have been living in my new home for a little more than a month. Soon it will be my 3-months birthday!
My mistress calls me a little bustler, because I just have to be nosy all the time. I terribly like to walk behind my mistress , I can do it almost all day long. Only in the meanwhile I get tired, then I fall asleep so tight, that even the earthquake can't bother me. And, at walking behind my mistress several things happen: sometimes she opens the refrigerator door for me, and the good smells come from there! I can't understand why does she have the refrigerator door open for such a short time, and then she pushes me away and argues if I barely manage take a small bite of something good!
At the moment I am interested in digging holes. The most thrilling is, if my "Cousin" (the new pet name of Max) will be interested in it too . Then we outdo each other in digging!
We have been working at this digging business for some time now and some of the waterrat holes have been liquidated, among which some strawberry plants and roots of the bushes, but nether mind - the new ones will grow soon.
Now, as I have mentioned Max, then, he is really a cool guy! We romp so, that the earth and sky shiver! And then just at the moment I attack most wildly, our mistress comes between. Sometimes even Max gets scolded.
Sometimes Max jumps to the bed and takes a snap, so I can't reach to bite him from his ears and squeeze his nose, then he is really so dull.
But when we both get tired, we sleep within each others arms .
Max reminds me a little of my mother, whom I sometimes miss a little bit … But as the days go on and on, the less I recall my mother and I do not search for milk from under Max's belly any more. I must have been growing old already!
Max has one bad habit: he does not like cats who visit our territory. Then he becomes cruel and it scares me when he barks so cruelly. Usually I run to hide myself in front of the house door or hide behind my mistress's back , when she is outside .
One day Anne and my mistress laughed to tears, when Max chased the cats again, but I tried to call him to play by running after him and biting him from his hint legs. I think it bothered him! Max did not take any notice of me, only ran: ran from one side of the yard to another and barked like a mad - someone must have let the cats out again!
My mistress says that I am a talking dog. I like to bark, growl and make noise! When we were at the doctors to have my shots and placing the microchip, I shouted for help so loud - at first it hurt me, but afterwards when the doctor wished to check my microcheep working, I shouted for help, just in case, once more, although they didn't want to hurt me any more. After I was very happy that they kept my soul, I gave a lot of kisses to the doctor (the doctor was a female!!!) and she rewarded me with a cookie .

This is my story up to now.



TERE!
Mina olengi see kauaoodatud väike Batman. Hüütakse mind Pätuks.
Praeguseks olen elanud oma uues kodus pisut üle ühe kuu. Ja mul tuleb nüüd kohe-kohe 3. kuu sünnipäev.
Perenaine nimetab mind üheks väikseks sehkendiseks, sest ma pean kohe kogu aeg oma nina igale poole toppima. Mulle õudsalt meeldib perenaise järel kõndida, seda ma võin kohe peaaegu terve päeva teha. Ainult vahepeal väsin ma ära, siis ma tudin nii, et tulgu või maavärisemine, mind ei häri miski! Ja kui ma perenaise järel käin, juhtub nii mõndagi: teinekord teeb ta mulle külmkapi ukse lahti - ja sealt tulevad nii head lõhnad. Ma ei saa aru, miks ta seda külmkappi nii vähe aega tahab lahti hoida ja siis veel lükkab mind eest ära ja riidleb veel ka, kui vaevu jõuan midagi ampsata!
Praegusel hetkel on mul huviks veel aukude kaevamine. Kõige toredam ja lõbusam on kui minu "tädipoeg" (nii kutsuvad nad vahel hellitavalt Maxi) ka asjast huvitub. Siis me kaevame kohe võidu! Me oleme nüüdseks teinud seda rasket kaevetööd päris hoogsalt ja aias on juba vesiroti käike normaalselt likvideeritud, muidugi sealhulgas ka mõned maasikataimed, puujuured, aga pole midagi - kasvavad uued.
Nüüd , kus ma oma tädipoega juba mainisin, siis on ta alles vahva sell! Me mürame nii, et maa must ja urin tõuseb taevani! Ja just siis tuleb perenaine vahele, kui ma kõige metsikumalt ründan ja urisen! Teinekord saab Max veel tõreleda, et liiga hoogu satume. Vahel hüppab Max kõrgele voodisse ja tukub, nii, et ma ei ulatugi temani , kuigi väga tahaks teda kõrvast näksida ja nina pigistada, siis on küll lõpp igav! Aga kui me mõlemad ära väsime , siis magame lausa üksteise kaisus.
Max meenutab mulle pisut minu armast ema, keda ma ka vahel pisut igatsen… Üldiselt, mida päev edasi, seda vähem meenub mulle mu ema ja tema tisse ei otsi ma ka enam Maxi kõhualt juba rohkem kui nädal. Kasvan vist suureks!
Maxil on üks halb komme: talle ei meeldi kui kassid aia taga käivad. Siis läheb ta kurjaks ja see hirmutab mind kui ta nii kurjalt haugub! Tavaliselt jooksen ma siis ruttu välisukse juurde peitu. Parem on muidugi kui perenaine on õues, siis jooksen tema selja taha.
Ükspäev naeris Anne ja minu perenaine nii, et pisarad silmas, kui Max ajas jälle kasse taga ja mina kogu aeg tema järgi jooksin ja püüdsin teda mängima kutsuda ja teda tagajalgadest seejuures hammastega näpistasin. Vist segasin teda! Max ei teinud minust väljagi: ainult jooksis, jooksis edasi-tagasi hoovis ja haukus, mis kole - kassid olid vist jälle aia taga!
Perenaine ütleb veel, et ma olen rääkiv koer. Mulle meeldib haukuda, uriseda ja häälitseda! Kui me arsti juures süstimas ja mikrokiipi panemas käisime, hüüdsin ma appi päris kõvasti - mul oli algul valus, aga pärast kui arstitädi tahtis mikrokiibi lugejalt numbrit lugeda, hüüdsin ma igaks juhuks veel, kuigi valu enam ei tahetudki teha. Pärast oli mul päris hea meel, andsin arstitädile musi ka ja tema andis mulle küpsise vastu!

See on minu lugu praeguseks.