Kiire külaskäik Poolamaale/
A Quick Trip to Poland

KIIRE KÜLASKÄIK POOLAMAALE
Meie reis Poolamaale sai alguse sellest, et Ungaris, Budapestis sündis 22.juunil üks imearmas pesakond Inglise setteri kutsikaid . Et Budapesti kutsikale järgi sõitmine siit Eestist tundus hästi pikk ja vaevaline, siis leppisime Ildiko ja Laszlo Stefan-iga (Kennel Slow Fox) kokku, et kohtume Poolas, Plocki linnas, kus 23.augustil toimus Poola jahikoerte (FCI 7 rühm) juubelinäitus .
Nii alustasimegi 22.augusti varahommikul oma teekonda Poola poole. Seekord siis ilma koerteta. Teekond sujus viperusteta ja õhtuks olime Bialystoki linnas , kus ootas ees broneeritud öömaja väikeses ja kasinas (kuid suhteliselt puhtas) hotellis. Laupäeva, 23.augusti varahommikul jäi meil veel Plocki-ni nii umbes 250 kilomeetrit teed.
Siinkohal tasub veelkord ära märkida ja imestada Poola liikluskultuuri, õigemini kultuuritust: kui oled selle kurikuulsa Leedu-Poola piiri õnnelikult ületanud , jääb veel üle " end üles kütta"(justkui enne profipoksi matshi), et kõikide nende Poola liikluses kasutatavate iseärasustega leppida. See on nagu mootorsõiduki takistusriba laste telekamängus, kus võidavad ainult tugevamad ja kavalamad! No meil õnnestus see takistusriba läbida edasi-tagasi täiesti puhtalt!
Esimene huvitav tähelepanek Poola klubi juubelinäitusest oli, et täpselt nagu siin Eestiski tihti juhtub, vahetati Inglise - ja Gordon settereid hindama reklaamitud Rumeenia kohtunik viimasel minutil poolaka vastu. Ärevust tekitas veel asjaolu, et hoolimata ringisekretäride olemasolust, kutsus kohtunik ise koeri ringi lugedes kataloogi! Ma küll ei küsinud, miks see nii oli, aga keegi ei protesteerinud - ju see siis on loomulik. Ja esimest korda nägin ma kuidas kohtunik mõõtis üle kõikide koerte turjakõrgused, mis erinesid silmaga hinnates nii umbes pluss-miinus 10 sentimeetrit kindlasti. Kuid ma ei näinud, et ühtegi koera oleks FCI standardist erineva turjakõrguse pärast diskvalifitseeritud või hinnet alandatud.
Inglise settereid oli näitusele registreeritud 24 koera. Tüüpidest olid esindatud kõik: jahi-, ameerika- ja inglise tüüpi koerad. Enamus inglise settereid ongi Poolas oma liine pidi aretatud. Välimikult võiks öelda: tüüpiline Poola Inglise setter. Poola kohtuniku eelistusest tüüpide osas ei saanudki aru: läbisegi valis ta lõppvõistlusele eri kõrgusega ja eri näoilmega koeri.
Meie eesmärk sel näitusel oli aga hoopis pisike Happy. Et meie kiire ajagraafik (tahtsime veel laupäevase päeva jooksul jõuda sõita võimalikult eemale sellest Poolamaast) ei lubanud meil jääda koertenäituse lõppvõistlusele, siis selle ürituse finaal jäi meil kahjuks nägemata.
Teekond koju koos kutsikaga sujus ladusalt. Öösel vastu pühapäeva, kella kolmeks, olime jõudnud juba Eestisse. Ja siis tundsime, et enam ei jaksa (eks osa selles oli ka pingelangusel)! Kobistasime Tahku motelli ukse taga ja lahke komandant lubaski meil öömajale jääda. Puhkamiseks küll eriti aega ei jäänud, sest tilluke Happy, kes oli kogu teekonna autos rahulikult maganud, arvas, et nüüd on aeg mürada ja mängida! Tassisin Happy-t öö jooksul vist umbes neli-viis korda süles teisele korrusele ja jälle õue, et ta ometi teistelgi magada laseks!
Pühapäeva hommikul jäi meil veel 250 kilomeetrit koju Viinistuni .
Küll oli Maxi ja Pätu üllatus suur : selline energiast pulbitsev "pärdik" toodi - ja veel millised teravad hambad kui nõelad suus !!!
Viinistu-Plock(Poola)-Viinistu,
22.-24.august 2003
reisil käisid: Anne-Stiina -, Andrus - ja Kätlin Kaldoja