Hungary - Szilvasvarad / Ungari - Szilvasvarad, April 2003 Articles-Szilvasvarad




KUIDAS ME UNGARIS KÄISIME ... ( väljavõtted reisipäevikust )
Alustasime oma teekonda 17.aprilli varahommikul väikese hõbedase bussiga , kuhu mahtus täpselt ära üks vahva seltskond koeri : Pertti ( 8 kuud vana ) , Rick ( 4,5 aastat vana ) , Jill ( 4,5 aastat vana ) , Pätu ( 22 kuud vana ) ja inimesi : Anne-Stiina , Jaana , Tarja , Kätlin ning meie ülimalt tubli ja kannatlik bussijuht Andrus . Sihtkohaks oli meil seekord planeeritud Ungari , Szilvasvarad-i küla , mis kaardi pealt vaadatuna asub Tallinnast 1700 km kaugusel .

17.aprill
Kell 5 hommikul on uni nagu pühitud - reisupalavik hinges . Viimased head kodused kohvid ja võileivad Eestimaal ning siis teele .
Eestimaa möödub kiiresti . Ikla-Ainazhi piiril küsib naispiirivalvur meie bussi tehasetähist ehk vin-koodi . Kus meie peame teadma , kus see sellel bussil asub ?! Lõpuks leiame vajaliku numbri bussi kerelt ( hiljem selgub , et see tehasetähis on väga tähtis number , sest seda kontrollitakse ülimalt agaralt pea igas piiripunktis ) . Piirivalvurineiu käsib meil ka numbri puhtaks pühkida , sest ta ei näe seda hästi !
Kella kahe paiku päeval oleme Läti-Leedu piiril . On siin vast lugu : palju veokaid ja sõidukaid . Piir töötab väga aeglaselt . Käime koertega jalutamas ja anname juua . Pisikene Pertti tahaks niiväga joosta . Aga ta on väga-väga kannatlik . Nii umbes tunniga saame piiri ületatud . Meist maha jääb aga kilomeetrite viisi kaubaveo autosid .
Nüüd saame maitsta Leedu tankla-"restorani" grilllihapraadi . Ütleme , et söök oli normaalne . Tankla ja restoran on väga kena kujundusega : õuepeal rahvuslikud puunikerdused ja laste mänguväljak .
Leedu-Poola piir , mida enim kartsime , osutub vaid pooletunniseks ootamiseks . Kõik käib üsna ruttu . Siin on tohutu järjekord veokatest , nii umbes 10 kilomeetrit pikk .
Keegi pole siiani meie koerte vaksineerimistunnistuste ja tervisetõendite vastu mingit huvi osutanud .
Nüüd siis Poola , see imedemaa ! Imedemaa kohe igas mõttes ! Pisikesed Fiat-id jalus igal sammul , hobusevankrid ja jalgratturid . Hakkab pihta : kitsad teed , tohutu autodevool , pidev möödasõit "nõrgematest" . Meie bussi kiirus , nii umbes 100 km/h , osutub väga aeglaseks , sest hoolimata teeääres pidevalt passivatest politseidest , kihutavad kohalikud sõidukad meist mööda kui "tühjast tünnist" . Lubatud kiirus 90 km/h on nagu nõiaväel muundunud 130 km/h !
Kell 22 jõuame hotelli Bialystokis . Hotell on suhteliselt korralik . Kuidas nüüd küll uni maitseb hästi ! Oleme väga-väga väsinud .
18.aprill
Ärkame kell 6 , sööme Poola napi hommikueine ja asume teele . Poolas valmistatud kohvi ( poola keeles "kawe" ) on jube : pool tassi kuuma vett ja pool tassi kohvipuru . Sellest hetkest peale ja joo ma enam kohvi enne kui Eestimaale tagasi jõuan .
Poolakad on lahke rahvas aga suhelda on nendega raske , sest peale Poola keele nad eriti muud keelt ei kõnele . Meil eestlastel on siiski kergem , sest vene keeles üksikuid sõnu hääldades , saab kõik jutud räägitud .
Kell 12 oleme Varssavis . No on alles suur linn . Turistile ja läbisõitjale ei ole ühtegi teeviita ega maantee numbrit . Kui on teeviit maantee numbriga selles tänavas , siis järgmises on juba järgmine number ja segadust kui palju . Eksimegi ära ja ei leia teed linnast väja Slovaki suunas . Peale nii umbes tunnist tiirutamist on närvid üsna krussis . Selgub , et oleme ühte tänavat juba kaks korda ennemgi läbinud .
Tee ääres on siresäärsed neiud , kes teadagi mis teenuseid pakuvad .
Lõpuks saame linnast välja ja teekond jätkub .
Krakovi pool hakkab Poola lauskmaa vahelduma küngaste ja kuplitega , mis aina ilusamaks , maalilisemaks ja kõrgemaks lähevad . Siin on näha ka Poola arhitektuuri ehk majaehituse fantaasia pärle : inimesed ehitavad majad mitmekorruseliseks ja tundub nagu näitaks iga korrus ülespoole järgmist teenitud miljonit rahasummat .
Peale selle oleme päeva jooksul jõudnud veel mitu korda koertega jalutada ja neid joota ning iseenda jalgu sirutada .
Õhtuks jõuame Poola-Slovaki piirile . Aga kus on meile vajalik piiripunkt ? Sõidame mitmeid kümneid kilomeetreid mööda teed , mis kulgeb piki Poolat-Slovakkiat eristavat maalilist jõge . Siin on ilus loodus : mäed ja orud , orgudes majad ja väikesed järvekesed . Õues läheb pimedaks . Meie ikka otsime veel piiripunkti . Tänu kohalikule mehele leiame piiripunkti üles . Kümne minutiga on piir ületatud .
Nüüd siis 200 km Slovakkiat . Et sõidame pimedas , siis eriti midagi näha ei ole : ainult mäed ja linnatuled mägede vahel orgudes .
Ööhakul oleme Slovaki-Ungari piiril . Kõik käib jälle kärmelt . Olemegi oma reisu sihtkoha maal ! Pimedas sõidame mööda teeotsast , mis viiks meid 40 kilomeetriga meie hotelli Ozd-i linnas . Seetõttu teeme ühe suurema ringi ( nii umbes 100 km !! ) ja jõuame seetõttu Ozd-i alles peale keskööd . Aga kus on meie hotell ??!! Reede öösel jalutavad linnas kaks noormeest ( rohkem inimesi tänavatel pole ) , küsime neilt . Nad ei oska ei saksa ega inglise keelt ja natuke "liiga" lõbusad on nad ka - no joonistavad meile paberile kuidas hotelli jõuda .
Kell 02 öösel oleme hotellis ! Retseptsioonis ei oska hotelli töötaja peale ungari keele ühtegi muud keelt .
Õudselt magada tahaks ! Aga koerad on vaja pesta ja trimmida , karv koolutada . Asume aga tööle . Kell 04 öösel on enam-vähem töö tehtud . Magama !
19.aprill
Esimene näituspäev . Ega magada eriti ei saanud , sest näituseärevus on hinges . Õues on 20 kraadi sooja . At the show Näitusekoha leiame kenasti üles , sest isegi viidad on teepeale üles pandud .
Näitusele on kokku registreeritud 2163 koera . Inglise settereid 19 ( kohtunik : Istvan Nagy , Ungari ) , Iiri settereid 34 ( kohtunik Penny Williams , Inglismaa ) , Iiri punavalgeid settereid 5 ( kohtunik Penny Williams ) , Gordon settereid 7 koera ( kohtunik Istvan Nagy ) . Staadion , kus näitus toimub on hiigelsuur : kõik suured ja väikesed koerad mahuvad ära , näituseringid on suured , ruumi on küllalt . Iga näitus alagb Ungari rahvushümniga - kõik seisavad pidulikult .
Ajakavast eriti kinni ei peeta - lõunamaa värk - meie kohtunik tuleb hindama 40 minutit hiljem , teistes ringides paistab koerte hindamine juba hoos olema .
Koerte numbrilipikud saame alles ringi sekretärilt , kui oleme koerad näitusele lõplikult registreerinud . Ringi ajakava ei ole : see aga tähendab , et peame kogu aeg ringi servas ootama , et oma tõu hindamise algust mitte mööda lasta .
Näituseeeskirjad on sellised , et VSP-d ( vastassugupoole parimat ) ei valita . Samuti läheb TP ( tõu parima ) valimisele millegipärast alati kõikide emaste koerte klasside võitjad ja ainult üks isane ( ehk siis kõikide isaste klasside võitja ) . Milline meessoo diskrimineerimine see on , kui kolme-nelja emase koeraga üks isane koer ringis kalpsab !
Meil läks hästi : Rick ( Nattaset That's Right ) oli parim isane I , ehk siis meie mõistes VSP . Sai CACIB-i ja CAC .
Tilluke Pertti ( Nattaset Special Agent JR ) on tõu parim kutsikas .
Batman ( Nattaset Blue Batman ) kaotas noorteklassis Bournehouse kenneli koerale ( Penny & Gordon Williamsi enda koer ) , sai reserv CAC-i .
Jill ( Nattaset After That ) jäi emaste avaklassis teiseks kaotades hiljem tõu parimaks valitud võrratule emasele koerale Bournefield Zarzuela "Secret"-ile ( Van Genechteni kasvandik , omanik : Ildiko Bistrovics , Ungari ) .
Omapärane on veel see , et roseti saab ainult tõu parim , auhindu ja karikaid saab ainult hilisemal rühmavõistlusel . Sertifikaatide eest saab ainult sertifikaadikaardi kohtuniku allkirjaga ja ei midagi muud .
Pertti pääseb edasi lõppvõistlusele . Kuid kutsikaid on tohutult palju ja väljavalituks ta ei osutu .
Kirjelduslehed on meil ungarikeelsed . Üritame lasta neid näitusetoimkonnal tõlkida - keegi ei oska peale ungari mingit muud keelt .
Kell 17 läheme hotelli ja heidame magama . Oleme nii väsinud , et magame hommikuni .
20.aprill
Mäestikupäike paistab ja on päris soe ilm . Endale teadmata oleme oma ninad ja näod päikesest üsna punaseks saanud .
Ungaris on inimestel lõunamaiselt aega küll . Seda tõestab vahejuhtum hotelli hommikusöögil . Selleks , et me üldse süüa saaksime , pidi üks hästi energiline Austria proua ( hea , et ta hoolitses meie kõigi eest ) käima köögis igat rooga eraldi nõudmas , mille peale kelner tõi iga roa ükshaaval aeglaselt ja järjekindlalt . Nii tekkiski olukord , et kui oli laual mahl , siis polnud klaase , kui olid viinerid , siis ei olnud munaputru , kui oli kohvi , siis polnud kohvitasse jne. Küll pani muigama !
Näitusel on kokku 2137 koera . Inglise settereid on 26 koera ( kohtunik Rui Oliviera , Portugal ) , Iiri settereid 24 koera ( kohtunk Istvan Nagy , Ungari ) , Gordon settereid 9 koera ( kohtunik Rui Oliviera ) , Iiri punavalgeid settereid 4 koera ( kohtunik Istvan Nagy ) .
Meie koerte tulemused on umbes samahead kui eile .
Batman aga jälle noorteklassis koos Williams-ite kenneli koeraga . Loomulikult jääme me teisele kohale ! Lipica Horse-the main price for the BIS-winner of both CACIB-shows
Näitusekirjeldused on taas ungarikeelsed . Hoolimata sellest , et kohtunik need inglise keeles dikteerib , on vahel tõlk , kes need jälle paberile ungarikeelseks tekitab . Keegi korraldajatest ei oska tõlkida .
Pertti ei pääse kutsikate BIS-il jälle kümne väljavalitu hulka .
Õhtul sõidame bussiga ringi imetledes ümberkaudseid Ungari külasid . Teeme väikese pikniku : grillime vorsti , sööme salatit ja joome veini - kõik Eestist kaasa võetud - maitseb ülihea !
Kui Budapestis ja selle ümbruses on kõik euroopalik , siis siinsed külad meenutavad millegipärast natuke viimasel ajal telekast nähtud Iraagi-Iraani külakesi . Kõikjal on prahti , majad on kohati sissevajunud katustega ( aga inimesed elavad sees ) , hoovid väikesed ja ilma muru ja iluaiata . Igas aias krants , kes lühikese keti otsas lagunenud katusega kuudi ees pikutab . Jääb mulje suhtelisest vaesusest ja viletsusest . Teed on ülimalt kitsad , kehvad aga kindlasti asfalteeritud . Mäed ei ole siin eriti kõrged , pigem nagu lehtmetsaga kaetud kuplid . Meile tuttavaid okaspuid pole peaaegu üldse .
Aga kohalikud on väga lahked : peatusime väikese poekese eest , et marsruuti täpsustada . Jaana küsis saksa keeles , kas keegi saksa keelt räägib . Järsku ilmus poest välja tervelt kümmekond meest , kes kõik õhinal ütlesid , et saksa on just nende keel , mispeale ungari keeles põristasid meile pika jutu , millest me midagi ei taibanud ja naersime nii , et silmis vesi !
Õhtul jälle koerad näituseks ette valmistada ja magama !
21.aprill
Meie viimane päev Ungaris . Clubshow ja kindlasti tähtsaim päev ! Clubshowl registreeritud koeri : 36 inglise setterit , 5 Iiri punavalget setterit , 11 Gordon setterit , 42 Iiri setterit . Kohtunikud on Inglise setteritel ja Iiri punavalgetel Mrs. Penny Williams ja Iiri- ning Gordon setteritel Mrs. Jean Quinn .
Millised koerad siin on ! Millised kennelid ja koerte sugupuud ! Kõik koerad on võrratud ! Külalisi on Belgiast , Hollandist , Poolast , Saksamaalt , Slovakkiast jne.
Läheme võistlustulle hing ja käed värisemas . Penny Williams annab Batmanile CAC-i ja määrab ta edasi võistlema parimale isasele . Parima isase võistlusele läheme juba koos vanemate ja kogenenud túempioniklassi koertega .
Batman on parim isane !!!! Uskumatu !
Saame mälestuseks ilusa karika ja Ungari lipuvärvides roseti .
Meie pisike Pertti on tõuparim kutsikas ja ka kutsikate BIS võitja !
Bournefield Zarzuela (Secret) - the absolute winner of all the three days ! Pertti - at the Clubshow winning BIS-1 puppy
Rick ja Jill kahjuks kaotavad tugevas konkurentsis järjekordselt samadele koertele nagu eelmistel päevadelgi jäädes avaklassis teiseks . Näitusevõitja ( BIS võitja ) on ikka seesama Inglise setter Bournefield Zarzuela "Secret" ( Van Genechteni kasvandik , omanik : Ildiko Bistrovics , Ungari ) , kes terve nädalavahetuse absoluutne tõuparim oli .
Nüüd on meie kirjelduslehed kenasti "rahvakeeles" ( loe : inglise keeles ) .
Õhtuhakul teeme veel pidulikuma õhtusöögi ühes tüüpilises Ungari restoranis koos kohaliku veiniga . Küll maitseb hea ! Väsimus ja pingelangus on suur .
Tagasitee läheb alati kiiremini . Õhtul jõuame veel sõita läbi Slovakkia ja siseneda Poolasse .
Poola on selle poolest "hea" riik , et igal kilomeetril on motelle ja puhkemajasid , kus ööbida . Leidsimegi endale ühe neist ja poeme põhku ! Küll uni maitseb hea - ei hooli me sellest , et alumisel korrusel on pulmapidu ja lärm . Öeldakse ju , et kui oled väsinud , tulgu või maavärin !
22.aprill
Jälle need Poola teed . Siin kehtib tugevama seadus ! Tagasiteel otsustame mitte läbida Varssavit . Teekond läheb kuidagi kiiremini . Lõunatades ei leia me kuidagi ühist keelt puhvetipidajaga , kes meie tellimust vastu võtab . Ta räägib ainult poola keelt . Tassib meile köögist niikaua näidispraed ette , kuni õige leiame . Vahepeal tundub mulle , et me ei saagi süüa , kuna lihtsalt ei oska küsida .
Poolas haritakse maad hobuste või pisikeste traktoritega . Nii ongi , et põllud suured , hobused ja inimesed adra taga aga väiksed - küll paneb imestama !
Õhtuks oleme Leedus . Mariampoles otsime ööbimiskohta . Tee viib ülikalli erahotelli juurde , kust meid siis lahkelt odavama motellini juhatatakse . Kell on üksteist õhtul . Oh , võiksime juba kodus olla !
23.aprill
Alustame teekonda kodupoole . Enam ei tundu need piiripunktid nii tüütud , sest Eestimaa on nii lähedal . Väike söögipeatus ja olemegi kodus . Eestimaal olles mõtled , et 80 kilomeetrit Tallinna sõitmiseks on pikk maa - olles nüüd iga päev keskmiselt läbinud 800-900 km , tunduvad need vahemaad siin koduses Eestis lausa "käkitegu" .
Õhtul saavad koerad joosta ja möllata meie koduõues . Eriti rõõmus ja mänguhimuline on väike Pertti , kes Batmaniga mitu tundi metsikut jooksumängu peab .
24.aprill
Lahkuvad meie külalised Soomemaale . Oli vahva reis .


HOW WE WERE IN HUNGARY ... ( extracts from the travel diary )
We started our journey at the early morning of April 17-th with a small silver-colour bus , where the brave company of dogs : Pertti ( 8 months ) , Rick ( 4,5 years ) , Jill ( 4,5 years ) , Batman ( 22 months ) and people : Anne-Stiina , Jaana , Tarja , Kätlin and our very patient driver Andrus fit in . The destination was planned Hungary , the village of Szilvasvarad , which when looking at the map is 1700 km from Tallinn .
April, 17-th
At 5 o'clock the sweet dreams are gone - the travel fever has waken us up . The last good coffee and sandwhiches in Estonia and here we go . Estonia passes quickly . At the border of Ikla-Ainaêi the female borderguard askes for the vin-code ( factory number ) of our bus . How are we supposed to know where this number is on the bus ?! At last we find it ( later it comes out that this number is the so very important one , that it is asked at every border-point ) . The lady-borderguard demands us to clean the vin-code number - simply because she does not see it well !
At about 2 o'clock we are at the Latvian-Lithuanian border . Oh boy , how much vehicles all waiting to cross the border ! The borderguards work very slowly . We walk the dogs and give them water to drink . Little Pertti would like to run so much . But he is very-very patient . It takes us about an hour to cross the border . We leave the queue of about some kilometres of trucks behind us to the border .
Now we can taste the Lithuanian gas-station "restaurant" barbequeue pork-chops . Let's say the food was normal . The gas-station and the restaurant is very nicely designed : in the yard national wooden handicraft and a playground for children .
The Lithuanian-Poland border that we were mostly afraid of , comes out to be only half an hour waiting time . Everything goes pretty quickly . There is a long queue of trucks ( about 10 km ) here all waiting to cross the border .
Noone has been interested in our dogs' health certificates during the journey .
Now Poland - the wonderland ! Wonderland in every sense of the word ! Tiny Fiat-cars fumble about , horse-carriages and bike-drivers . Here it starts : narrow roads , enormous amount of vehicles , continuous passing by the "weaker ones" . The speed of our bus ( approximately 100 km/h turns out to be a slow one , because the local cars pass by with the wild speed ( in spite of the police looking for speed limit breakers ) . Due to the witchcraft the allowed speed limit 90 km/h has turned to 130 km/h in a moment !
At 22 o'clock we are in our hotel in Bialystok . The hotel seems to be quite decent . Oh , we are tired !
April 18-th
We wake up at 6 , we eat the small Polish breakfast and start our journey again . The coffee ( in Polish - "kawe" ) is just awful : half of the cup hot water , half of coffee powder . From this moment I won't drink coffee before I reach Estonia again .
The Polish people are very kind , but it is quite hard to communicate with them , because they do not speak any language but Polish . For us , Estonians , it is easier , for prenouncing single Russian words , all the things can be spoken .
At 12 we are in Warsaw . It is really a big city . For turists or simply transit vehicles no traffic signs - therefore it is very confusing ! So we lose our way and do not find the road through towards Slovakia . After we have spinned around for an hour - it is getting already on our nerves . It comes out that we have driven one street twice before !
"The long-legged girls" are waiting at the street - waiting for you-know-what-service .
At last we can find the way out of the city and the journey continues .
When Krakow reaches , the Polish level countryside changes to hills and small mountains which become more and more picturesque . Here you can see the perls from Polish architecture : people build their houses to multi-stores and it seems like each store show the million of dollars they have earned .
We have also had the possibility to walk the dogs and give them water several times , also stretch our own feet . In the evening we reach the Polish-Slovakia border . But where is the border-crossing we have to pass ? We drive several kilometres along the road which goes along the small river that separate Poland from Slovakia . Here the scenery is just magnificent : hills and valleys , little houses in the valleys , small lakes . It is going dark outside , but we are still looking for the borderline . With the help of the local man we find it at last . So , it only takes us 10 minutes to pass it .
Now 200 km of Slovakia . As we are driving in the dark , there is not much seen : only mountains and citylights in the valleys between the mountains .
In the dusk of the night we are at the border of Hungary-Slovakia . Everything goes quickly . Now we are on the land of our destination !!! In the dark we pass the crossing which could take us to our hotel in Ozd town with 40 kilometres . So we drive a bigger circle ( about 100 km ) and reach the Ozd at midnight . But where is our hotel ? At Friday night two young men are walking along the street - we ask them . They do know neither English nor German language and are in a quite merry mood , but are willing to draw a map . At about half past one midnight we are in the hotel . At the reception the woman cannot speak any language but Hungarian .
How much we wish to go to sleep !! But the dogs need to be trimmed and washed . So we start the job ! At about 4 in the morning the work is done . Now we go to sleep .
April 19-th
The first day of our show . I could not sleep very much , because of the excitement of the show . There is about 20 degrees of warmth outside .
It is easy to find the showplace , because there are several traffic signs to the showplace . Altogether there are 2163 dogs in the show catalogue . There are 19 English setters ( judge Mr.Istvan Nagy , Hungary ) , 34 Irish setters ( judge Mrs. Penny Williams , UK ) , 5 Irish Red & White setters ( judge Penny Williams ) , 7 Gordon Setters ( Judge Istvan Nagy ) . Stadium for the dogshow is just huge : all the dogs and the owners and the visitors have much free space . The showrings are normal and big . Every showday starts with the Hungarian national anthem - all people stand festively .
The schedule is not kept so very well - maybe because of the southern country - our judge is coming 40 minutes late to judge the dogs . At the other showrings the work seems to have started already .
The entry numbers we get from the ring secretary . There is no schedule of the showring - that means we have to be very attentive not to skip the time of our breed . The show rules are such that the BOS ( Best of Opposite Sex ) is not selected . As well , always all the winners of bitch classes go to choose the BOB ( best of breed ) , but only one male dog ( i.e. the winner of all classes among male dogs ) . What a discrimination of male sex , when only one male dog is running in the showring with 3-4 bitches ! Our dogs do well : Rick ( Nattaset That's Right ) is best male dog 1-st ( in our shows it means BOS ) . He received CACIB and CAC . Little Pertti ( Nattaset Special Agent JR ) is the BOB puppy . Batman ( Nattaset Blue Batman ) looses in the intermediate class to the dog from the Bournehouse kennel ( breeders Penny & Gordon Williams ) and receives the reserv-CAC . Jill ( Nattaset After That ) is the best bitch 1 / 2 - only lost to the excellent bitch Bournefield Zarzuela "Secret" ( breeder:Van Genechten , owner :Ildiko Bistrovics , Hungary ) , who later became BOB . The peculiar thing here is that only BOB gets the rosette , the prices and trophies are given only at group-competitions . For the CAC you only receive the CAC-card with the signature of the judge - nothing more . Pertti goes to the BIS-puppy election , but there is the enourmous amount of puppies , so he is not (s)elected . All our descriptions of the dogs are in Hungarian language . We try to ask the organising committee to translate them - but noone knows any foreign language .
At 5 o'clock PM we go back to the hotel and go to sleep at once . We are so tired that we sleep till the morning !
April 20-th
The sun in the mountains is quite warm . Now we notice that we have got quite a lot of sunlight on our noses and cheeks .
In Hungary people have much time ( like usually they do in the southern country) . The incident during the hotel breakfast proves it very much . For that we could get at least something to eat , one very energetic Austrian lady ( thank God she took care of all of us ) had to ask for every dish . After that , the waiter brought us every dish one by one and very slowly . Therefore there was a situation , that when there was juice on the table - there were no glasses ; when we had frankfurters - no scrambled eggs ; when we had coffee - no coffee cups etc. Oh , how we had fun !
There are 2137 dogs at the dogshow . The number of English setters is 26 ( judge Mr. Rui Olivera , Portugal ) , Irish setters - 24 dogs ( judge Mr. Istvan Nagy ) , 9 Gordon Setters ( judge Rui Olivera ) , 4 Irish red & White setters ( judge Istvan Nagy ) . All our dogs receive the same good results as yesterday .
Batman is again in the intermediate class with the dog from the Williams' kennel . Again this beautiful dog wins us .
The descriptions are in Hungarian language again - inspite of the fact that the judge dictates the description in English , there is the translator , who puts it into Hungarian . Noone from the show organisers can translate . Pertti is not (s)elected among 10 best puppies during the BIS-puppy competition .
In the evening we drive around watching the local landscape . We make a small picnic : we barbequeue sausages , eat salad and drink wine - all brought along from Estonia - tastes good !
When in Budapest and around it is nice and looks like Europe , then the villages here remind me somehow of Iran-Irak villages ( lately much seen from TV ) . It is very dirty around here : the houses look old and abandoned , but people are still living in . The gardens are small and without any green lawn - in every garden there is a mongrel on a short leash sleeping in front of its kennel . There is a lot of poverty here . The roads are very narrow , but still covered with asphalt . The mountains here are not so high , better to say hills covered with broadleaf forests . The coniferous trees known for us do not grow here . But the local people are very kind : we stop at the local shop to ask for exact road . Jaana asks if someone can speak the German language . Suddenly about ten people ( men mostly! ) come out of the shop and say they all can speak German , after that they make a long conversation in Hungarian language , and we have no idea what they are talking about ! - but we laugh simply to tears !
In the evening we have to prepare the dogs for the show and get sleep .
April, 21-st
Our last day in Hungary . The day of the clubshow and certainly the most important day .
The dogs registrated to the clubshow : 36 English setters ; 5 Irish red & white setters ; 11 Gordon setters ; 42 Irish setters .
The judges are Mrs. Penny Williams for English- and Irish red & white setters and Mrs. Jean Quinn for Gordon- and Irish setters .
What beautiful dogs are here ! What kennel names and pedigrees of the dogs ! All the dogs look excellent ! The guests are from Holland , Poland , Germany , Belgium , Slovakia etc.
We start showing our dogs with shivering hands and souls . Little Pertti is BOB-puppy and later BIS-puppy !
Rick and Jill loose in a very tight competition to the same dogs as before , they receive very good second places in the open class . Jill looses only to Bournefield Zarzuela "Secret" ( breeder: Van Genechten ; owner : Ildiko Bistrovics , Hungary ) , who has been the absolute winner for the whole weekend and is the BIS-winner also today .
Penny Williams gives Batman CAC and lets him compete to the best male dog . To this competition we go with other more experienced CH- and open class dogs . Batman is the best male !!!! Unbelievable ! We receive a beautiful little trophy and a rosette in the colours of the Hungarian flag .
Now our descriptions are all in a well-known English language .
In the dusk of the evening we make a small supper at the typical Hungarian restaurant with local wine . How the food tastes good !! Oh boy we are tired this time !
The way home always seems shorter . This evening we also manage to drive through Slovakia and enter Poland . Poland is a "very nice" country because at every kilometer there is a motel or resting house where to sleep the night over . So we have find the one and fall asleep ! And the sleep tastes good - we do not care about the noise of the wedding party downstairs . They say : if you are tired , there may be a earthquake !
April,22-nd
Again these Polish roads . Only the strongest can survive ! On our way back we decide not to choose Warsaw to pass , so the way seems to be somehow easier . At dinner-time we do not find the same language with the waitress at the dinerhouse - she only speaks Polish . Then she brings all the example dishes from her kitchen , up to when we find the right one . Meanwhile it seems to be obvious , that we will never get the food - as we simply cannot ask for it .
In Poland they cultivate the land with small tractors or horses . It is so , that the fields are huge , horses and men behind the plough tiny - how it amazes us !
In the evening we reach Lithuania . At Mariampole town we search for motel . The road takes us to very expensive private hotel , from where they direct us to the cheaper motel . The time is eleven o'clock PM . Oh , we could be at home already !
April,23-rd
We start our way home . The borders are no longer dull because Estonia is within the touch of the hand . A little stop at the diner at the Estonian border and we are home . Being here I think that 80 kilometers to drive to Tallinn is a long journey , but having been driving about 800-900 km per day , these kind of distances seem short endeed .
In the evening the dogs can run and play in our garden . The most excited and cheerful is little Pertti who is so willing to play the wildest "run-with-me" game with our Batman .
April,24-th
Our guests leave for Finland . It was a nice trip , isn't it !